Väike naljanurk

Stella läks prantsuse keele kursustele!

Tere sügis ja Cotes d'Armor!

Bretagne on jagatud neljaks väiksemaks üksuseks: Morbihan (lõunarannik, siin ma elan hetkel), Finistere (läänerannik, Brest jääb sinna näiteks), Ille-et-Vilaine (idas, selle ja normandia piiril on näiteks prantslaste veendumuste järgi 8. maailmaime: Le Mont-Saint-Michel) JA COTES D'ARMOR, põhjarannik, kus me just 2 vihmast ja ühe pooletoobise ilmaga päeva veetsime.



Bretagne's sajab palju ja on tuuline ja muu Prantsusmaaga võrreldes üsna jahe ning Cotes d'Armor on neljast võimalikust üks hullemaid, kuid nii palju kui mina olen näinud, siis sealsetele elanikele kaasa tundma ei pea - sealne loodus on üks ägedamaid üldse!! Mulle isegi meeldis, et nii palju sadas, sest värvid olid sellevõrra palju erksamad ja kõik paigad inimestest palju tühjemad. Mingi lummav veidi metsik ja müstiline ilu valisteb seal..
Ja veel meeldisid mulle loomulikult väga sealsed sadamad (ikka need paadid-paadid), sest, kuigi need olid tihedalt täis jahte, oli seal kõrval näha ka väga palju kalapüügitraalereid ja muud vastavat atribuutikat. Sadamd olid elus, päris.. mitte pühapäeva meelelahutus. Ja see oli vahelduseks väga värksendav.

Sealkandis võiks elada küll. Vaatamata vihmale. Eriti kui on olemas ilusad punased kummikud ja nendega harmoneeruv (kuid samal ajal ka iseseisvalt kaunis) vihmavari! :)


NB! need värvid seal olid ikka palju intensiivsemad tegelikult. mu kaamera ja oskused ei võimaldanud kõike jäädvustada...

sarjast ilusad-väiksed-sadamad..

..-ja-paadid-siin-Bretagne'i-lõunarannikul.




Selle sadama eripäraks on oma väike kaljurahn, oma isklik üksik luik ja hästi palju lilli. La Roche-Bernard, Vilaine'i jõe kaldal.

Paatide paradiis

Leidsin selle üles .. üsna juhuslikult - Trinite sur Mer!



Ma ei liialda kui ma ütlen, et selles sadamas oli TUHANDEID ja tuhandeid paate: alustades väikestest kaluripaatidest lõpetades suurte võistluspurjekatega.
Ja nagu sellisele sadamale kohane, oli selle ääres ka palju toredaid baare ja restorane...

UNISTUS

Minu uus auto:

Dordogne'i turistilõks

Well, tegelikult poleks see kanuutamise tööstus täitsa eraldi postitust ilmselt väärinud, aga ma nii tahtsin ikka natuke paadipilte ka panna siia Dordogne'i peatüki juurde! :)











Ütleme nii, et mõte on hea... tõesti, sealkandis on kõik, mis vähegi vaatamist väärib, jõe ääres... niiet mööda jõge liikudes on võimalik nautida metsikut loodust, armsaid linnakesi, kaljusid jne.. ujuda jões, väike piknik jõekaldal.. kõik see toimub loomulikult värskes õhus, soovitavalt sooja päikese käes... ei mingisuguseid autosid ja ummikutes istumist (teed on seal kohati nii kitsad, et pole ime kui tund aega ootad, et ühest ristmikust üle saada) jne. Nii mõnus, eks!


AGAAaaaaaaaa


varem või hiljem saab iga kanuutaja aru, et ta on lõksu püütud. Lisaks kaunile loodusele tervitavad kanuutajaid iga paari kilomeetri taga snacki ja joogikohad, jõefotograafid (pildi saad kätte 5 euro eest paarsada meetrit eemal olevast putkast) ja mis kõige kohutavam......




sajad ja sajad teised kanuutajad. Suurem osa ajast tuleb vaadata, et sa kellelegi otsa ei sõidaks. No muidugi, oleneb ka kohast..kahtlemata on ka vähempopulaarseid jõe osasid, kus on natuke rahulikum ja privaatsem, aga seal pole ka peale puude midagi vaadata eriti.. ja kui on isegi õnnestunud kõigele vaatamata nautida oma kanuuretke ja vältida turistilõksu tunnet, siis lõpp-punktis tuleb reaalsusele siiski silma vaadata: snäkiputka, sajad kanuud ootamas haagistele tõstmist, kümned ja kümned inimesed istumas pinkidel, ootamas iga täistund saabuvaid suuri busse, mis nad tagasi alguspunkti auto/campingu/etc juurde viivad.

camping a la fraaaaans

Pealtnäha nagu tavaline telkimine, eksole... aga telgiga need kokkupuutepunktid suht-koht piirduvadki.
* Ei mingit võimalust teha lõket, niiet hüvasti tuhakartulid ja toikaviinerid ja elagu pasta, sest kui ikka panni ei märka kaasa võtta on neid vorstikesi kuradima raske väikse gaasipirru peal grillida. ...ja kui vihma sadas, siis ei jäänud muud üle kui telgis foie gras'd viigimarjamoosi ja meelievaga süüa ja valget veini juua. damit! :)




* telgitakse tsiviliseeritult selleks ette nähtud platsil, mis on kenasti põõsastega piiratud, et naaberplatsil toimuv sinu privaatsust ei segaks liialt ning loomulikult on platsi suurusega silmas peetud normaalse telkija vajadusi: 3kojaline 2m kõrgune telk minimaalselt, lamamistoolid, lauad-toolid, grill, pliit (elekter ja vesi ju igal platsil olemas) jne jne jne. Nägime isegi teleka satelliiti ja külmkappi inimestel. 5+! olime campingu vaeslapsed...





* Loomuikult on campingus olemas koik eluks vajalik: WC, soe dush, pesumasin, pesukuivati, väike pood esmatarviliku kaubaga, baar, bassein ...viimase suurus sõltub tärnide arvust (3tärni campingus näiteks oli 100m bassein lamamistoolide ja kõigega). ühes campingus (vist oli 3 tärni) oli isegi diskoteek ja tenniseväljak ja miss campingu valimine igal neljapäeval. :)

...aga muidugi ka sellist telkimise viisi võib nautida...
pudel roseed oli campingu baaris 4 eurot (vaga hea rosee kusjuures) ja viskikokteil nii 2-3 eurot, mis on siinkandis päris odav!




P.S. muideks purjus prantslasele ei maksa potiknoid keset ööd õpetada, see ajab täitsa juhtme kokku tal... kui just ise kõvasti naerda ei taha saada...
P.S. ma võitsin campingu kõige koledama kolli valimise!

Once upon a time in Dordogne

Ammu ammu, nii kuu aega tagasi sai käidud Dordogne'i piirkonnas telkimas, õigemini campimas (sellest natuke hiljem). Ütleme nii, polnud paha, polnud paha! Very nice!



Ilusad jõed kaljude vahel, viinamarjad, ilusad väiksed kivilinnad kaljude all, keskaegsed lossid kaljude peal, maisipõllud, toredad väiksed linnad jõgede kallastel, palju kanuusid jõgede peal ja palju kalu jõgede sees...









ja muidugi ei maksa unustada - see oli ürginimeste ja kuulsate koopajooniste kant (muideks huvitav fakt... neid kuulsaid jooniseid enam originaalis ei näegi, koopad ja joonised, mida külastada saab, on nende koopiad... liiga palju turiste ja tehisvalgust you know)! aga ürgmehi võib seal praegugi kohata.... ;)